Kuku-Ranna suvemaja

Must suvemaja on kui maja arhetüüp – püstkoda või järsu kaldega talumaja katus keset loodust. Minimalistlikult lihtsale telkvormile, mida on palju kasutatud 1970ndate aastate suvilaarhitektuuris, on lisatud kineetilised elemendid, mis muudavad lakoonilise kehandi nüüdisaegseks, avatuks ja valgusküllaseks suvekoduks.
Maja, kus pidevalt ei elata, on üksi olles suletud ja märkamatu. Maja puitpind on viimistletud yakisugi tehnikas, otsafassaadid on tugeva söefaktuuriga, kaldpindade söefaktuur on aga maha uhutud ning maja sulandub ümbritsevate männitüvede varju.
Elanike saabudes tõusevad hoone luugid tiibadena ning maja avab peafassaadil suure klaasseina, mille tagant paistab heleda viimistlusega eluruum. Lahtine luuk tekitab katuse elutoa esise terrassi kohale ning klaasseina avatud olekus moodustavad terrass ning siseruum ühe terviku.
Maja tagumine luuk varjab värkstuba, mis katte avanedes muutub suuremaks katusega välisruumiks. Värkstoa ja elutoa vahel on restaureeritud ovaalaken, mis pärineb Armas Lindgreni projekteeritud juugendvillast, kuhu teda enam ei tahetud. Taaskasutatud detaile on majas veelgi: külgaknad, cor-ten terasest sokliplekk ja suur osa lahtist mööblit. Lõhkikuivanud kontrabassi skelett ootab veel taaskasutust.
Muidu sõbralikul suvemajal on üks väike kapriis – teda ei maksa näppida, nii yakisugi tehnikas töödeldud voodrilauad kui cor-ten teras jätavad kokkupuutel jälje.
Ka sisekujunduses on väikesed üllatusmomendid, mis vihjavad ümbritsevale loodusele ja vanadele traditsioonidele, kuid ruumi on ka lihtsale moodsale disainile ja sõprade poolt loodud kunstile.
Maja toetub betooniplaadile, kuid kogu telgikonstruktsioon on puidust. Samuti on puidust nii välis- kui siseviimistlus. Luukide skelett ja toetuspostid on terasest, see tagab liikuvatele elementidele jäikuse ning majale stabiilsuse.